Instruktsioon…

Kella keerata ette ei ole mingi kunst. Iga vilunud kellasõber saab sellega imehästi hakkama. Probleemiks saab muidugi enda keeramine. Mul tekib hoopis teine küsimus-kuhu kaob see tund aega? Loll küsimus iseenesest, kas töövõit? Kas järjekordne aja maksustamine-võtame lihtsalt ära. Ennekuulmatu korralagedus ma ütlen. Mul on äriplaan iga ettekeeratud tunni eest tuleks mulle pangakontole ülekanne teha. Jah palun väga, kui hiljaks jääte siis ei saa te kella keerata ja intress hakkab jooksma. Tarvidusel võtan ühendust inkassofirmadega-saate sõpru juurde piiks piiks. Ah et mis summast juttu käib-elementaarne watson! Tule taevas appi- loomulikult tuleb selleks liigutada oma niigi halliks läinud ajurakke. Arvutus käib niisama lihtsalt:kuna kella keeratakse ette 1 tund = 60 min= 6000 sek, 6000 sek tuleb korrutada vanusega(aeg on raha ikkagi ju) 6000*25=150000, ja muidugi tuleb see läbi korrutada koefitsendiga(ütleme et see on aja koefitsent, milleks on siis 2, maamaks tõusis ka ju kaks korda) = 3000000. Vot nii paluks siis kõigil kodus ajusid ragistada ja teha oma panganetis väike tehing ja teie tund ette on garanteeritud. Edu!

Voodoo läks eile poest viina tooma ja parim enne ei olnud tal veel möödas. Nalja ta

ei mõistnud, kuid vahel naeratas ühe suu poolega. Viimaga polnud nalja-see oli tõsine asi.

Külapood oli väike ja ära väsinud. Viimati nägi ta remonti…, ei mäletagi enam.

Aastal 1995 ma mäletan seda kuidas ma siia esimestkorda sisenesin. Esmapilgul ei julgenudki, sest

keegi ehmatas mind ukse ees. Tal olid rääbaldundu riided seljas ja pomises äratundmatut viisi. Helilooja ta ei olnud, sest näost puudus looja nägu. Ületasin oma esimese tõkke, ei pannud teda lihtsalt tähele ja ega tema ka ei hoolinud. Maja oli siis uus, uks veel ei kriuksunud ja voodrilauad olid veel kaetud ilusa mattunud valge värviga. “Tere” ütlesin ma. Keegi ei vastanud. Müüjal oli nina letis ja ta ei pannud mind tähelegi. Ilmselt oli ta harjunud ja töötas hoopis kolmanda silmaga, mis on kõike näinud. Pood oli väike ja valik oli väike, oma otsuse tegin kiirelt. Palun seal riiuli pealt see pudel viina. reageerimine sellele oli aeglane ja mitte harjumuspärane. Äkki oli ta uus? Pika filosofeerimise peale sai tehing tehtud. Väljudes tundus kõik teistmoodi, kui sisenedes. Päike oli välja tulnud ja õhk soojem. Õhustik andus kohe teise tunde, kui enne, mis oli samasugune nagu see pood on praegu. Kell oli juba palju. Kiired sammud koju ja pudeli kallale, loodus ei salli ju tühjasid kohti. Kõrvale mõni hea raamat, mida silmad veel polnud näinud. Lõppu ei jõudnudki raamatuga. Hästi mäletagi, aga algus oli hea!