Istun tabureti peal ja ootan kõnet.
Tuli ei põle, on pilkane pimedus.
Kõrvaltoas põleb tuli ja
paistab natukene pimedasse tuppa.

Pea on seest tühi,
miski korraks vaid tuikab.
Siiski ei paista valgust, sest vaatan pimedusse.
Kõrvaltoas tuld kustutada ei viitsi,
liiga vähe jõudu, las põleb.
Ootan ta kõnet, miks ta küll ei helista?

Pimedas süütan sigareti, mis rahustab mind hetkeks maha.
Sekundid, minutid ja tunnid kuluvad
mõtlen oma mõtteid, mis on küll valesti
Tegelikult pole midagi valesti, lihtsalt nii on:
vahest on must ja vahest on valge.
Kuskil on pime ja kuskil põleb tuli.