Silm seletab ühest pilgust.
See mis sees, paistab välja.
Mõistus nõuab üheltpoolt selgust,
varjata seda, mis teeb nalja.
Üle huulte tõuseb sõna aus-
see ei pruugi meeldida teisele,
mis sest et iga sõna järel on paus.
See mis kannab, kuulub kolmandale,
vahetevahel on meeldiv olla tumm.
Ei näe, ei kuule, ei tunne.
Mööda tänavat veereb tühi kumm,
mis ootab püüdmist, kuid ei tunne.
Küll jääb ta seisma, teisiti ei saa.
Need on loodusseadused, et sa teaks,
millele on loodud meie emakene maa.