Sokid kuluvad ja nendesse tuleb auk. Samamoodi ka meie kulume, igaüks
omamoodi ja omasoodu. Auke saab teatud juhtudel ka kinni nõeluda, nii
kuidas keegi valdab tehnikat ja kui kogenud on käsi. Auk võib olal ka suur,
et ise ei oska ja ei jõua enam parandada, vaid selleks juhuks on teised.
Teisi ei pruugi alati olla ja tuleb kuidagi ikka hakkama saada, kasvõi viimase
piirini kannatada. Ärme teeme üldse välja, unustame ära, et ta seal on. Lihtsalt ta on.
Koostöö ja kooslus on vahest hea, õpime üksteist tundma ja nautima ühiseid rõõme ja
kurbushetki. Lõpuks ikak kellegi kannatus katkeb, ei ole ju midagi mis oleks igavene.
Veel vähem olematu.

Päev on jälle täies hoos, vahepeal oleks nagu maha hüpanud. Maanduda hoo pealt ei ole kuigi
pehme, tuleb apdjad alla panna, siis on kindel et mdiagi ei murra. Kõrvalt vaadata kõike seda, mille
sees ma olen, tundub niiväike. Sees olles jälle suur. Ühe suurused ei saa nad ju olla, või mu silm petab.
Meeled petavad, kõik petavad vahest. Ausus on ka vahest petmine, kasvõi iseenda. Nüüd on vaja tagasi hüpata.
Hoo pealt sisse hüpata on raskem, see on nagu loterii- ei tea kuhu sa satud. Mööda võib ka hüpata. Elu ongi loterii, ja sina oled
pilet, millega keegi võidab. Võiduta piletit ei taha keegi osta- ikak see mis võidab. Mõnel veab alles lõpus, seegi hea.
Mitu korda on ka võidetud, väsib ära ja siis nad vaatavad sind kadeda pilguga. Viimaks lüüakse mahagi. Kõigil ei vea, keegi sai
õnnelikuks! Head loosiõnne!